Aasta lind 2021- KULDNOKK

Eesti Ornitoloogiaühing on enda 100. tegutsemisaasta puhul valinud aasta linnuks kuldnoka.
Loe selle imelise linnu kohta 👇

Värvirohkete metsaaluste ning õitel tegutsevate sumisejateni on küll veel veidi aega, kuid aeg-ajalt mõtlen ikka kevadele. Silme ees on märtsi- ja aprillikuised kevadõhtud, mil esimesed kuldnokakambad kodu ümbruse kõrgemad puutipud vallutavad ning esimeste lauluharjutustega algust teevad. Nende kevadekuulutajatega on tuttavad isegi need loodushuvilised, kelle kokkupuuted ümbritsevaga on ahtad. Kuldnokast, kui kevade ühest sümbolist, on tänavu igati põhjust rääkida – valitud on ta ju ka aasta linnuks.

 

Kuldnokad saabuvad sageli märtsi lõpus. Esimesena jõuavad kohale isaslinnud, kes pesakoha valivad. Tihti pesitsevad kuldnokad puuõõnsustes. Kuna aga õõnsustega puid pole sobivates paikades teab mis palju, valivad kuldnokad hea meelega enda ajutiseks koduks inimese poolt üles seatud pesakastigi. On viimase lähedal ju sageli ka head toiduvarud. Kinnisvara on hinnas ja kuldnokad kaitsevad oma pesapaika ägedalt. Kui kahele isaslinnule meeldib sama pesakast, teevad nad kurja häält ja võivaid arveidki klaarida.

 

Peale pesakoha valikut saabuvad tasapisi ka emaslinnud. Territooriumi kinnitamiseks ja emaslindude ligimeelitamiseks esitavad kuldnokaisandad hoogsalt laule. Repertuaaris jäljendavad nad teisi linde, muuhulgas näiteks karmiinleevikesi, hiireviusid ja suurkoovitajaid. Kõlab ka tuttavamaid helisid, nagu näiteks uksekriuksumist, autosignaale ja mobiiltelefonide tunnusmeloodiaid.

 

Isaslindude laul muutub eriti intensiivseks kui lähedale ilmuvad tähnilise sulerüüga emaslinnud. Peamiselt esitavad kuldnokad oma loomingut kusagil kõrgel oksal, kuid emaslinnu lähenedes võib isaslind laulu lahti lüüa suisa murul.

 

Asulates toimetavad kuldnokad inimese lähedust väga tähele ei pane ning on mitmeid kordi sallivamad kui maal ning kultuurmaastike keskel ja jõeäärsetes laiuvates saludes. Kuna minu kokkupuuted kuldnokkadega on olnud valdavalt maal, on pea alati minu jälgimisi-pildistamisi saatnud kahtlustav pilk. Ilma varjeta on pea võimatu neid sulelisi lähedalt fotole püüda. Varje olen üles seadnud sageli mõne põllulapi äärde või pesa ümbrusse, kus kuldnokad kõige tihedamini liiguvad.

 

Isaslinnud veavad sageli pesaõõnsusesse õitsevaid lilli ning muud rohelist – ikka selleks, et võita emaslindude südameid. Emaslinnud aga kraamivad mõistagi pesaõõnsuse puhtaks ning alustavad pesaehitust. Pidevalt toovad linnud juurde värsket materjali selleks, et vähendada parasiitide teket.

 

Emaslinnud munevad aprilli lõpus. Pidevalt istuvad emas- ja isaslind kurnal ning hauvad. Isaslind tegeleb sellega pigem päevasel ajal ja ööseks suundub ööbimispaika. Kuldnokakoloonias ei tohi pesa kordagi valveta jääda, kuna kuldnokkadel võivad olla n-ö käo kombed. Nimelt munevad emaslinnud teistesse kuldnokapesadesse, lõhkudes seal olevaid mune ja süües neid ära, kuna päris vanemad märkaksid munade arvu muutust.

 

Lakkamatu isuga pojad kooruvad mai keskpaigas, mõnikord suisa aprilli lõpul.  Poegadele otsivad putukaid ja vihmausse mõlemad vanemad. Pojad kasvavad kiiresti ja neid tuleb väga tihti toita. Kui pesakastist pistavad pea välja hallika sulestikuga kuldnokapõnnid ja ümbritsevat maailma uudistavad, siis võib kindel olla, et lahkumine pole enam kaugel. Kui Lääne-Euroopas on tavaline, et kuldnokkadel on ka teine kurn, siis Eestis lahkuvad tavaliselt kuldnokad metsadest-aedadest rannikualadele juba juuni teisel nädalal.

Väljalennu juures on eriti põnev see, et ma pole seda oma silmaga eales näinud. Seda tehakse üsna vargsi, nii et ükski silmapaar seda ei näeks. Ühel hetkel säutsuvad pojad pesaõõnsuses, järgmisel aga juba pajuvõsas või tamme ladvas. Minu kodukandist, Põhja-Pärnumaal, kaovad kuldnokad varakult ja kui ma koolis käisin, siis jäigi mul kuldnokkade tulemine ja minemine sageli nägemata. Kodukülas on öeldud, et suve jooksul käivad kuldnokad veel kodusid üle vaatamas ja nii olengi märganud neid ka veel sügisel pesakastides askeldamas. Valdava osa suvest veedavad kuldnokad roostikes ja põõsastikes, et rändeks jõudu koguda, toitudes marjadest ja lehetäidest. Sageli võivad põhjapoolt tulevad isendid märgatavalt rüüstada marjaaedu.

 

Küllap tuleb see paljudele üllatusena, et olenevalt aastast võib kuldnokkasid kohata ka talvel. Eriti rannikuäärsetes asulates, kus on veidi pehmem kliima, kuid mujalgi kus vähegi toitu leidub. Kuigi kuldnoka toiduks on peamiselt putukad ja nende vastsed ning muud selgrootud, sööb ta hea meelega ka taimede pungi, seemneid ja marju. Talvel on toiduvalik muidugi väiksem ja nõnda võib asulates silmata kuldnokkasid lindude toidumajades, kus nad end seemnete ning rasvaga kostitavad.

 

Talvel on kuldnokk puhkesulestikus ning üleni kaetud kollakasvalgete tähnidega. Ka kuldnoka kollane nokk on talvel hoopiski tume. Olen märganud, et väheste linnuteadmiste korral kuulutatakse ekslikult kuldnokaks musta rüüd ja oranžikaskollast nokka omavaid musträsta isaslinde ja puhkesulestikus kuldnokkasid võidakse sootuks pidada mänsakuteks. Tegelikult on kõik need liigid nii välimuselt kui käitumuslikult väga erinevad.

 

Autor: Karl Adami
📸 Karl Adami