Aasta lind 2018 – Metsis

Aasta lind 2018 on metsis!

Käesoleval aastas valis Eesti Ornitoloogia ühing aasta linnuks metsise. Aga palju sina tead sellest uhket nime ja veel uhkemat sulekuube kandvast linnust ?

Metsis ehk mõtus ehk Tetrao urogallus on Euroopa suurim kanaline, kes on ühtasi ka üheks meie põlislooduse sümboliks. Võit oli selle suursuguse linnu jaoks kindlasti magus- Eesti juubeliaastal napsati tiitel nokavahele kaljukotka ja pöialpoisi eest.

Paraku selle liigi arvukuse vähenemise tõttu on ta täna Looduskaitse  II kategooria kaitse all , kuhu asetatakse  liigid, kelle arvukus väheneb ning need liigid, mis esinevad vähestes elupaikades ja nende levila kahaneb.

Milline metsis ehk mõtus välja näeb?

Metsise puhul on isas-ja emaslind selgelt eristatavad. Metsisekukk on suur 74-100 cm pikkune lind, kes kaalub ca 4-6 kilogrammi. Oma läikivmusta sulestiku ja suure ümardunud tipuga sabaga mõjub ta kui metsakunn. Seevastu metsisekana on 54-63 cm pikkune lind, kes kaalub umbes 2 kilogrammi. Ta on pruunika sulestikuga, punakaspruuni rinna ja värvuselt roostja sabaga ning õlasulgedel moodustub valgetest laigukestest vööt. Mõlemal on siiski simade ümber paljast nahast punane täpp.

Kus me metsist võime kohata?

Igapäevaselt me metsist pigem ei kohta, sest nad eelistavad elada vanades suurtes okasmetsades, kus inimesed nende elu ei häiri. Siiski metsa sattudes on see tõenäosus olemas ja veel aastaringselt-see sulekuub on paigalind.

Mis laulu metsis laulab?

Eesti Ornitoloogiaühingu andmetel kostub metskuke laul erinevatest detailidest. Laul algavat  kahesilbilise “tlõkat, tlõkat” naksutamisega, mida lind  5 -15 korda kordab. Laulu teist osa loetakse sillerdamiseks – kiireks ja vahetpidamatuks naksutamiseks. Kahele eelnevale järgneb “pealöök”, mis võib aga ei pruugi alati esineda. See heli oleks justkui pudelilt korgi maha tõmbamine. Laulu viimane osa meenutab noa ihumist käial ning kestab  3-4 sekundit. Metsisekana laul on pisut lihtam- tema pehmelt ja aeglaselt kordav “grok” hääl, meenutab natukene maal vanaema juures olevate pruunkanade “jutustamist. Aga kindlasti tasub ise need hääled ise üle kuulata- oma kõrv on kõige parem kuningas (kuula siit).

 

Metsisele mõeldes, meenub mulle alati üks  lapsepõlve seik kui isaga kevadel metsa kaasa läksin. Nägin tookord üht suurt ja uhket lindu, kes oli justkui paabulind, saba suur ja võimas. Tahtsin nii väga talle pai tegema minna, aga isa ei lubanud ning ütles, et see on ohtlik. Hiljem koju sõites pärisin temalt, et miks ta sellele vastu oli. Ta selgitas mulle, et olime sattunud metsiste nn mänguplatsile ning mõistlikum on sellelt alat eemale hoida. Ta tõi paralleeli, et kui enda sõpradega liivakastis Lumivalgekest ja seitset päialpoissi mängin, ei tahaks ma ju kui keegi Okasroosikese ja 100 aastase uneteemaga meid häirima hakkaks. Kas tekiks tüli või üks seltskonnast lahkuks. Teadsin, et tal on õigus.

Mis see mäng ja mänguplats päriselus tähendab?

Metsisekuked peavad oma mängu ehk paaritumisrituaali igal aastal aprillist maini oma mängupaikades, mida võime leida enamasti rabade läheduses männikutest. Omavahel võideldakse selle nimel, kes saavad metsisekanaga paarituda. Kusjuures neil mängudel on ka välja joonistunud omad reeglid. Metsisekukkede territooriumid asuvad ca 50-150 m vahedega ühel mänguväljakul ning väljakud on omakorda üksteisest ca 2 km kaugusel. Vanemad metsisekuked on truud pigem ühele mängule, nooremad kuni kaheaastased kuked võivad väisata ühte või mitut mängu.  Ka metsisekanad võivad ringi liikuda paari erineva mängu vahel.

Minu jaoks huvitav avastus oli, et seda põnevat mängu filmis ja salvestas käesoleval aastal Eesti Ornitoloogiaühing ja seda on kõike võimalik ka Youtube’i keskonnast ise uudistada (vaata siit ).

 

Lõpetuseks arvan, et Eesti juubeliaasta puhul aasta linnutiitli võitja metsis on kindlasti õige valik. Ta on lind, kes on meie põlislooduse sümboliks ning ta naudib oma elu seal kaugemas okasmetsa nurgas, eemal inimestest ja linnakärast. Tema arvukus on paraku kahanemas. Vaenlastena varitsevad neid linde kährik, metssiga, metsnugis ja inimene ise. Võibolla mu isal oli tookord metsas õigus… Kui sa märkad metsist või satud peale nende mängule- ära häiri ega jahi neid püssiga. Pigem ela ise ja lase ümbritseval ka elada!

 

 

Aasta lind 2017 – Turteltuvi

Aasta lind 2017 on turteltuvi!

Jalutasin mõni aeg tagasi pargis ning märkasin ühte armsat vanamemme linde toitmas. Kui ma ükskord prouast möödusin oli sinna kogunenud selline tuvide parv, et tundsin ennast kui väike Kevin  filmist “üksinda kodus”, kus ta kohtus tolle tuvinaisega, keda alguses kartis kuid hiljem sai sõbraks. Jäin mõttesse- kas see sama lind valitigi meie aasta linnuks 2017?

Koju jõudes avasin arvuti ja hakkasin seda linnuliiki guugeldama. Õige pea sain aru, et linnalapsena olin eksinud. Tegelikult pesitseb meil Eestis viis erinevat tuviliiki. See, keda oleme tänavapildis harjunud nägema on tavaline kodutuvi, lisaks on olemas ka kaelustuvi ning õõnetuvi, kes pesitsevad metsades ja turteltuvi ning kaelus-turteltuvi. Kui turteltuvid eelistavad pesitseda põllumajanduslikel maastikel, siis kaelus-turteltuvi võime kohata väiksemates linnades, alevites ning ka parkides. Lisaks on Eestis kohatud korra ka suur-tutteltuvi Pärnumaal Luitemaa looduskaitsealal. Seda uudist kajastati ka meedias ning selle kohta kirjutas Eesti päevaleht, oma artikklis.

 

Aga mis lind see turteltuvi on?

Turteltuvi ehk Streptopelia turtur on linnuke, kes on keskmiselt kuni 27 cm pikk ning kaalub kuni 140 grammi. Oma värvuselt ei ole ta selline hall, nagu me ette kujutame kui keegi ütleb sõna tuvi. Siiski nokk on tal hall. Turteltuvi keha põhilised värvid on valge, pruun ja õrnroosa. Tema selg ja tiivad on punakaspruunid, mida katavad väikesed mustad laigukesed. Palju on toodud võrdluseks, et see meenutab justkui kilpkonna kilpi. Puguala on linnukesel õrnroosa, tiivaalused hallid, saba servasuled ja kõhualune valge.

Kaelus-turteltuvi  ehk Streptopelia decaocto sulestik on seevastu beežikas. Tema seljaosa on tumedam pruunikam, tiivaalused valkjad ning külgjed hallika-beežika tooniga. Erinevalt tutteltuvist on tema nokk must. Samuti on tal eriline must vööt kaela tagaosas.

 

Millal ja kus võib neid Eestis kohata?

Kuna tegu on rändlindudega, siis aastaringselt me neid reeglina Eestis ei näe. Turteltuvid saabuvad meile aga juba aprilli lõpus ning lahkuvad kooliaasta alguses, Septembris. Kaelus-turteltuvid jõuavad Eestisse Mai alguses ja lahkuvad ka septembris.

Nende linnukeste rände aeg on küll üsnagi sarnane, aga pesitsuspaik erineb.

Turteltuvi on meie ainuke tuviliik, kes väldib pesitsemist aladel, mis on tiheda inimasustusega. Need tiivulised eelistavad pigem elupaigana hõredaid metsaservi, kultuurmaastikke ja põldudevahelisi metsatukki. Kaelus-turteltuvi on seevastu sotsiaalsem. Tema eelistab elupaigana väiksemaid linnasid, aleveid ja nende lähedal asuvaid alasid. Võime neid kohata nii parkides, aedades, võsastikes, põllumaal.

 

Kas nad laulavad sama laulu?

Foto/allikas: pixabay.com

Kuna varasemalt on minu jaoks tuvi olnud tuvi, kes teeb akna taga kulu-kulu-kulu, siis nüüd uurides erinevaid tuviliike, tekkis mul huvi, mis häält teevad turteltuvid ja kaelus-turteltuvid. Kas nad laualvad sama laulu, mis tuvi mu köögiakna taga?

Uurisin Eesti Ornitoloogiaühingu kodulehelt vastust oma küsimusele.

Turteltuvi laul on esiteks ühesilbiline. See madal ja monotoonne “Turrutamine” on vaiksemapoolsem, ega kõla väga kaugele (kuula siit ).

Kaelus-turteltuvi laul on samuti vaiksemapoolsem, aga  hoopis kolmesilbiline, kus rõhuasetus on  teisel silbil  ja nende „guguu-guk“  meenutab käo kukkumist (kuula siit ).

Saan seega tõdeda fakti, et nende tiivuliste lauluviis on sama sarnane kui Tarzani ja lõvikuningas Zimba laul.

 

Lõpetuseks uurisin veel, kas meie aasta lind 2017 on looduskaitse all või mitte. Tuleb välja kui Nõukogude ajal oli turteltuvi Eestis kaitsealune liik, siis täna ei ole nii Eestis ega ka Euroopas ei turteltuvi, ega kaelus-turteltuvi looduskaitse all. Siiski viimase 30ne aasta jooksul on turteltuvide arvukus Euroopas kokku vähenenud oluliselt,  erinevatel hinnangutel isegi umbes 70-90 protsenti.

Ehk on see väike mõttekoht, et ainult see suur tunnustus aasta linnu näol selle tiivulise ellujäämisvõimalusi ei parenda. Äkki saame juba täna astuda  samme, et ka tulevased põlvkonnad saaksid samuti kuulata turteltuvide vahvat  “turrutamist”.

Aasta lind 2016 – Rasvatihane

Toidumajas ei piirdu rasvatihased kaugeltki ainult rasva nokkimisega. Päevalilleseemned ja maapähklid on samuti väga minev kaup, samuti mitmesugused kokkumiksitud toidusegud.

Looduses toitudes sööb aga rasvatihane hoopis putukaid. Ja mitte vähe! Linnuteadlased on välja arvutanud, et üks rasvatihase pesakond sööb aastas 60 kuni 70 kg putukaid. Enamust neist putukatest nimetavad inimesed kahjuriteks. Seega on suvel aias pesitsevad tihased aiapidajatele suureks abiks. Seda enam, et rasvatihased pesitsevad suveperioodil kaks korda ja korraga on neil kümmekond poega. Päeva jooksul viib tihasepaar poegadele süüa umbes 1000 korda! Aeda pesitsusvõimaluste loomiseks tuleks üles panna mõned pesakastid. Neid asustab rasvatihane suurima heameelega. Lennuava suurus peaks pesakastidel olema umbes kolm sentimeetrit, siis ei mahu suuremad linnud sisse ja tihaseperel on turvaline.

Rasvatihane on esimene lind, kes juhatab sisse kevadhooaja. Ilusate ilmadega laseb ta juba jaanuaris õunapuu otsas laulu lahti. Toidukordade vaheajal. Laulda see lind aga mõistab. Rasvatihastel on palju erinevaid laule ja muid häälitsusi. Seetõttu on teda vahest isegi raske ära tunda laulu järgi. Aga kõige tuntum ja sageliesitatavam laulurida on „tsitsifüü tsitsifüü…“, mille eestlased on tõlkinud ka inimkeelde „sitsikleit sitsikleit…“. Välimuse järgi tunneme õnneks rasvatihase alati ära. Tema valged põsed ja kollane kõhualune on kaugele näha. Üle kollase kõhu jookseb must pikitriip. Selle järgi saame isegi rasvatihase sugu määrata. Isalinnul on see triip lai ja läikiv, emalinnul kitsas ja tuhm.

Rasvatihane on kindlasti meil üks kaunemaid linnuliike. Kuna oleme temaga niivõrd harjunud, näeme teda iga päev, siis ei oska me ehk enam seda ilu hinnata? Aga vaadake seekordset aastalindu värske pilguga ja te märkate, et nii see on.