Millal ja kuhu linnud talvel magama suunduvad?

Keset hämarduvat metsa krudiseval lumel tatsates ei sattunud mulle esiti silme ette ühtegi sulelist. Seisatades aga, tungis hetkega kõrvu kumisev vaikus, mis on niivõrd omane just kargetele päevadele. Päikesepaistelised talvepäevad, mis niigi lühikesed, olid sisustatud otsimisega. Mina otsisin tiivulisi ja tiivulised otsisid nokaesist. Kui pilgu kuuseokste vahelt paistvalt kumalt enda kõrval sirguvale männitüvele suunasin, hakkas mulle silma üks mööda korpa kõrgustesse rühkiv porr.

 

Mets oli haudvaikne ja porrist andis tunnistust vaid õrn koorekrabin ning silm seletas vaid kreemjasvalget kõhtu, mis vilksamisi tumeda taustal helkis. Porr, kes kaalub alla kümne grammi, pidas vajalikuks enne öömajale jäämist toiduotsingutest veel viimast võtta. Nii askeldas see pisike suleline suisa kolmveerand tundi pärast päikeseloojangut, kui teised linnud ammuilma ööbimispaikadesse end sättinud. Porr suundus pärast viimase nokatäie haaramist lähedal asunud surnud kuuse koore vahele. Päris tihti olen näinud neid pisikesi linde kasutamas suviseid pesi, mis samuti eenduva puukoore vahel paiknevad.

 

Toit on talvisel ajal kriitilise tähtsusega ning kui vähegi võimalik, kulutab enamik linde suurema osa päevavalgest selle otsingutele. Sellistel hetkedel tuleb igati kasuks kindla ööbimispaiga olemasolu. Neid värvulisi, kes söandaks talvisel ajal päikeseloojangu järel toitu otsida, pole just liialt palju. Isegi aias, mille ümber peaks ju ööbimispaikasid hulganisti jaguma, ei raatsi linnud pimeda peale jääda. See varieerub muidugi suuresti, kuid pakaselisematel päevadel olen märganud, et väikelinnud võivad toitumispaikadest lahkuda juba pool tundi kuni suisa tund enne päikeseloojangut. Kui põldvarblased ja vintlased lendavad enamasti minema ühiselt, siis tihased pudenevad nelja ilmakaarde laiali.

 

Toidumaja väisavad rasva- ja salutihased ning põldvarblased on mulle vahele jäänud katuseääre alla pugemisega. Tõtt-öelda valivad need sulelised ööbimispaigas mistahes paiga, mis tõkestaks vähegi tuult, kus oleks kaitse metsnugiste, kärpide ja teiste röövloomade eest ning kus poleks nõnda krõbekülm kui lageda taeva all. Näiteks tihaseid võib ööbimas leida nii puuriidas kui vihmaveetorus, katuseorvas ja puuõõnsuses, pesakastist ja pääsupesast rääkimata.

 

Vintlased, näiteks leevikesed, urvalinnud ja rohevindid, valivad ööbimispaigaks eelistatult mõne tihedama okaspuu või suisa heki. See ei hoia mõistagi sel määral sooja, kui mõni puuõõnsus või pesakast, kuid varjab vähemasti öösel ringi liikuvate röövloomade ja -lindude eest. Rähnid on aga võrdlemisi konservatiivsed ja ööbivad enamasti puuõõnsuses või -pesakastis. Enamasti kindlates paikades ja nõnda võib puuseppasidki loojangu järel toimetamas näha. Erandina meenub mulle üks kodukandis toimetanud hallpea-rähn, kes pärast päevatööd suundus igapäevaselt ööbima naabri kuuri alla ja oli igal hommikul üllatunud, kui naabrinaine küttepuude järele tuli.

 

Kultuurmaastikel ja väiksemates asulates toimetavad nurmkanad hoiavad kambakesi öösel mõne tihedama põõsa või okaspuu varju. Metsakanalised nagu laanepüüd, metsised ja tedred, veedavad soojakadu vähendamiseks talveööd näiteks tihedas kuusevõras. Lume olemasolu korral kaevuvad nii nemad kui teisedki kanalised lumme ning eriti käreda pakasega tulevad sealt välja vaid mõneks tunniks.

 

Autor: Karl Adami
📸 Karl Adami

Miks linnud talvel salkadesse koonduvad?

Võrreldes suvega jääb meile talveks hulga vähem liike. Talvisel ajal esineb meil regulaarselt 113 liiki, kellest metsaliike on veidi üle 30. Hinnanguliselt jääb või tuleb meile talvitama 4,1–9,0 miljonit lindu, võrreldes suviste lindude arvukusega on seda on mitu korda vähem. See on ka mõistetav, sest talve arenedes muutuvad keskkonnatingimused üha keerulisemaks ja toitu leidub üha vähem.

 

Talv on proovikivi ja oluline osa lindude elust, mille suudavad üle elada üksnes hea tervisega ja nutikad isendid. Karm talv küll hõrendab lindude arvukust, kuid selle võrra jääb kevadeks ellujäänutele rohkem eluruumi ja toitu. Veidi suurem tõenäosus kevadet näha on neil lindudel, kes liituvad talviste linnusalkadega.

 

Selleks, et oleks turvalisem ja et toitugi õnnestuks hõlpsamalt leida, moodustavad nii mõnedki linnuliigid salkasid. Perekonnasalgad on nii tutt-tihastel kui sabatihastel juba suvel. Sel ajal, kui võimust võtavad sügistuuled, liituvad need perekonnasalgad sageli segasalkadega ja nii mõneski neist võib leida koguni 10 liigi esindajad. Eriti rohkelt võib eri liike leida just metsas toimetavastest segasalkadest.

 

Kuigi linde on meil talvel märksa vähem, hõlbustab pisilindude leidmist justnimelt nende koondumine segasalkadesse. Need, kes salkadesse kuuluvad, kipuvad olema häälekad. Eriti häälekaks muutuvad sulelised siis, kui peaks ette tulema jagelemisi või kui mõni salgaliige peaks silmama metsnugist, kärpi, värbkakku või sootuks raudkulli. Olen tähele pannud, et kui röövloomade puhul läheb käiku vali tänitamine ja ohu eest saab hõlpsalt eemale lennata, siis röövlindude puhul tähendab iga lisaliigutus sihtmärgiks osutumist. Näiteks raudkulli rünnaku korral suruvad puukoristajad ja suur-kirjurähnid end vastu puutüve, nokk taeva suunas, ise pingsalt olukorda jälgides.

 

Lindude tempo neis salkades on väga erinev ja sõltub põhiliselt sellest, kui palju leidub toiduringil söödavat, millist toitu linnud eelistavad ning millistel metsakorrustel liiguvad. Kui kampa peaksid lööma siisikesed, siis nende salgaliikmelisus kujuneb küllalt lühikeseks, eriti kui nad lepakäbide otsa komistavad. Vintlaste, nagu näiteks leevikeste ja rohevintide, huvid on niivõrd erinevad, et tihaste ja porridega ei kipu nad seltsima ja kui nad peaks seda tegema, siis üsna lühikest aega.

 

Selle asemel loovad nad vintlaste salku, kuhu kuulub nii urvalinde, rohevinte kui ka leevikesi, vahel siisikesigi ning rajad viivad neid vintlaste segasalku sageli metsast eemale. Kuna põldvarblaste ja vintlaste toidulaud osaliselt kattub, võib neidki näha umbrohuväljadel leevikeste ja rohevintide kõrval seemneid mugimas.

 

Metsas uitavas segasalgas on esindatud rasvatihased, põhjatihased, salutihased, sinitihased, musttihased, tutt-tihased, porrid, puukoristajad, pöialpoisid, sabatihased; vahel haaratakse kampa ka suur- ja väike-kirjurähn ning metsas toimuval hoiavad silma peal pasknäärid. Loetletud liikmeid ei pruugi kohata kõikides segasalkades, seda enam, et puukoristajad ja tutt-tihased on meie läänesaartel haruldased ja sabatihaseid kohtab enim Ida-Eestis.

 

Autor: Karl Adami
📸 Karl Adami

Linnusõbrad- kas osaleme ka talvisel aialinnuvaatlusel 2020?

Armsad linnusõbrad

 

Kohe-kohe on võimalus lüüa kaasa Eesti Ornitoloogiaühingu poolt korraldatavas talviste aialindude vaatlusprojektis, mis toimub käesoleval aastal 24-26. jaanuaril. Projekt toimub juba aastast 2010 ja osaleda võivad kõik!

Linnuhuvilistel tuleb selleks varuda vaid tunnike oma päevast ning leida enda jaoks sobiv vaatlusareaal. Vaatluspaikadeks on sobilikud aed, park või  kalmistu. Juhul kui need kohad jäävad kaugeks, siis mõtle, kas äkki on kuskil majade vahel mõni vahva sisehoov, sest need kohad lähevad ka arvesse. Pea meeles- vaatluspäevi on kaks ning sulepalle tuleb vaadelda mõlemal päeval samal ajavahemikul. Vaata lähemalt siit: https://eoy.ee/talv/kuidas-osaleda

 

Millised linnud lähevad vaatlustulemuste alla?

Arvesse lähevad kõik meie paiksed linnud alates leevikesest lõpetades vareseni. Oluline on, et sulekuub kasvõi korraks maandub, need kes ainult vaatlusareaalilt üle lendavad arvesse ei lähe.

 

Miks talviseid aialinde vaadelda?

Sulepallide vaatlemisega kaasneb palju plusse. Ühe külje pealt on see vahva ühistegevus, millest hea perega kaasa lüüa. Samuti annab see lisateadmisi, kes meil kodukandis tegelikult pesitsevad ning saame ise teadlikkust tõsta nende linnuliikide kohta ja õppida neid ka tulevikus ära tundma. Vaata määramisabi kohta siit: https://www.eoy.ee/talv/maaramisabi

 

Talvisel aialinnuvaatlusel on ka teine pool. Kuna saadud tulemused tuleb edastada Eesti Ornitoloogiaühingule, kes info kokku kogub, siis kujuneb selgem pilt meil talvituvate aialindude leviku ja arvukuse muutuste kohta.

Talvine aialinnuvaatlus toimus 2019ndal aastal ajavahemikul 25-27. jaanuar, milles osales kokku 3162 linnusõpra ja 2179 erinevast paigast üle Eesti. Kokku loendati koguni 75 921 sulekuube 76st erinevast liigist. Kõige arvukam linnuliik, mida nähti oli endiselt kõigile armsaks saanud rasvatihane.

 

Lähme koos linde vaatlema 🙂

 

Kasutatud materjalid: Eesti Ornitoloogiaühing

Foto: pixaby.com

Lastehaigla külastus 19.12 :)

Tere Armsad!

 

Eelmisel aastal valmistasid suuremad ja väiksemad linnusõbrad meie suurimate linnusõprade projekti raames konkursitöö ühe ülesandena värviraamatu lindudest. Sellel ülesandel oli ka üleskutse- teha üheskoos head!

Valminud värviraamatud sai kokku kogutud ning jõulude eel, 19. detsembril, viis Balsnack’i pere need ühiselt Eesti suurimate linnusõprade nimel Tallinna Lastehaiglasse, et tuua naeratus näole kõigile neile, kes ootavad terveks saamist! 🙌🙌🙌

Meiega oli kingipäkapikk, linnupäkapikk, laulupäkapikk ja kaamera taga videopäkapikk.

Meeleoluka külastuse käigus nägime ja tundsime nii palju rõõmu, vaprust, headust…. ,et sõnadest jääb väheseks seda kõike kirjeldamaks 💖

Vaata vahvat videot:

Suur aitäh meie eelmise hooaja linnusõpradele, kes meisterdasid värviraamatud, Tallinna Lastehaigla Toetusfondi meeskonnale igakülgse abi eest, kogu Tallinna Lastehaigla personalile ja lastele ning nende vanematele nii sooja vastuvõtu eest. Samuti soovin südamest tänada Uku Suvistet, kes aitas meil üheskoos head teha ning kõigile jõulutunnet ja -rõõmu hinge tuua 🥰🥰🥰

 

Balsnack’i pere soovib kõigile rahulikku pühade aega ja hoiame üheskoos endast nõrgemaid ning ärge unustage sulepallidele ka süüa panna 🎅

Head sügise algust :)

Sügise algus 

Kas sa teadsid, et sügisene pööripäev ehk sügisene võrdpäevsus tähistab aega kui kogu maal on nii päev kui öö 12 tundi pikad? Rahvakalendri kohaselt jälgiti sügisesel pööripäeval  hoolikalt loodust, et ette aimata millised ilmad on tulemas. Kõige rohkem vaadeldi tuule suunda: kui tuul põhjast puhus, tuli külm sügis. Läänetuul ennustas pikka ja sooja sügist. Vastseliina põlvest põlve edastatud uskumuse ehk pärimuse kohaselt lähevad pööripäeva saabumisega kõik pisikesed mutukad juba peitu ning seetõttu jääb meie paigalindudele järjest vähem mida nokavahele haarata.

Ka meie jätame seljataha sooja suve ning tervitame sügist oma kaunite värvide ja karge lõhnaga! Paljud sulepallid sirutavad järjest enam tiibu taevakaarel, et alustada rännet lõunakaarte suunas.

 

Miks linnukesed rändavad?

Kõige levinumad põhjused läbi ajaloo on kindlasti toidu hankimise vajadus, sobivate pesitsuskohtade otsimine ja pagemine looduslike vaenlaste eest.

Eesti Ornitoloogia ühingu andmetel asub Eesti kahe suure rändetee ristumiskohas. Esimese rändtee kaudu jõuab meieni suur osa Venemaa tundrates peitsevatest ning arktilistest ranniku- ja veelindudest, teise teega Soomes ja põhja pool pesitsevad linnud. Meie põhilised ränndlindude koondumiskohad on Põõsaspea neem Loode-Eestis ja Saaremaal Sõrve säär. Populaarne peatumispaik sulepallidel on ka Matsalu rahvuspark.

 

Kuhu meie sulekerad lendavad?

Enamik Eestis pesitsevaid ja siit läbi rändavaid linde lendab talveks mõnesaja kuni paari tuhande kilomeetri kaugusele Kesk- ja Lääne-Euroopasse. Paljud vee- ja rannikulinnud koonduvad peamiselt Saksamaa, Taani ning Hollandi põldudele ja rannikule (eoy.ee).Meie rahvuslind suitsupääsuke on seevastu kaugrändur, kes lendab Aafrikasse teisele poole Sahara kõrbe.

 

Lindude rõngastamine Eestis

Sulekerasid rõngastatakse  eesmärgiga saada informatsiooni kuhu linnud  rändavad, milline on nende eluiga ja koguda lisateadmisi nende populatsiooniökoloogiast. Antud tegevuse raames kasutades selle jaoks vastavat tehnikat ja meetodeid.

Matsalu veebilehe andmetel  algas Eestis rõngastamine 1910. aastal Riia Looduseuurijate Seltsi eestvõttel, kui Lääne-Saaremaale Rootsiküla mõisa rajati bioloogiajaam. Esimesed linnupojad lähedal asuvatel laidudel said rõngastatud juba sama aasta juunis. Eesti linnurõngaste  signatuur on Estonia Matsalu. Rõngastatud linnu leidmisel on väga oluline üles täheldada kõik rõngal olevad tähed ja numbrid. Oma taasleiust tuleb teatada Keskkonnaagentuuri Matsalu rõngastuskeskusele e-postiga: matsalu@envir.ee.

Palju huvitavat leiad rõngastatud lindude rännete kohta ka Kabli ja Vaibla linnujaamade  kodulehekülgedelt http://kabli.nigula.ee/index.php/et/ ja https://www.vaibla.net/ ning satelliitsaatjaga märgistatud lindude kohta siit: http://birdmap.5dvision.ee/ .

 

Sügisese lindude rändega lendavad paljud sulepallid laia maailma, et tagada toidu leidmise vajadus, leida sobiv pesitsuskoht või pageda looduslike vaenlaste eest. Vastseliina pärimuse kohaselt lähevad nüüd ka putukad-mutukad peitu ning seetõttu jääb meie paigalindudele järjest vähem mida nokavahele haarata.

Hoolime üheskoos linnukestest, kes jäävad siia kohapeale ja hakkame tegema ettevalmistusi lindude talviseks toitmiseks. Ilma lisatoitmiseta linnukesed hukkuvad. Kui sa alustad sügisel sulekuubede toitmisega, siis tee seda kindlasti kevadeni välja.

 

Kasutatud allikad:

Eesti Keskkonnaagentuuri koduleht

Eesti Ornitoloogiaühingu koduleht

https://www.matsalu.ee/teejuht/

Kevadekuulutaja on kuldnokk!

Kevadekuulutaja- Kuldnokk!

 

Kuldnoka ehk Sturnus Vulgaris on musta värvi sulekuuega linnuke. Selle sügava tumeda tooni  sisse viskab metalset ja violetset läiget. Iseloomulik tunnusena lisaks leiab tema selja ja rinnaosalt väikeseid valgeid tähnikesi.

 

Sellel linnukesel on veel teisigi nimesid rahvasuus näiteks: teomees, tulilind, türgi varblane, nõgikikas, puurivarblane, mustmats, kullalind, rootsvarblane, rootsvilistaja, rästas.

 

Kuldnokk on rändelind

Kuldnokk on levinud haudelind, kuid kahjuks on nende arvukus viimase 20ne aasta jooksul Eestis tublisti vähenenud. Viimase arvukushinnangu järgi pesitseb Wikipedia andmetel Eestis 150 000 – 250 000 paari kuldnokki. Talvel on meil hinnanguliselt 100–2000 kuldnokka.

Enamik kuldnokki saabub meile kodumaale tagasi märtsis, aga ka aprillikuus

 

Mida see sulekuub sööb?

Kuldnokk tarvitab nii loomset näiteks putukad,  nende vastsed jm selgrootud kui ka taimset toitu  näiteks seemed, marjad jms.

 

Mis laulu laulab kuldnokk?

Seda sulekera peetakse rahvasuus imiteeriaks, sest ta pigem jäljendab teisi oma lauluga kui on ise originaalne. Ta võib laulujupiks seada ka kõikvõimalikke muid helisid – näugumist, piuksumist, ukse kriiksumist. Kõige aktiivsemalt laulab kuldnokk pesa ehitamise ajal aprillis.

 

Kuula kuidas tema lauluviis kõlab siin:

http://www.loodusheli.ee/ET/loomaliigid/linnud/taxonid=316&speciesid=516

Linnusõbrad, kas Te seda uudist teadsite ?

Täna, 26ndal novembril, aastal 1962, valiti Tartus Eesti rahvuslinnuks Suitsupääsuke. umbes 20 cm pikkuse sulekerale iseloomulikeks tunnusteks on pikk harkis saba, sinine ülaosa metalse läikega, aga kõhupool on tal valge, Iseloomulikuks tunnuseks on roostepunane laup ja kurgualune.

Suitsupääsuke eelistab pesapaiga valikul kultuurmaastikke, ehitades pesa mudast, savist, kõrtest, karvadest ja niisutades seda süljega.

56 aastat tagasi napsas ta selle tiitli Saaremaa männikäbilinnu ja meie merelinnu ees.

Kuula selle sulekera laulu siin : http://www.loodusheli.ee/ET/loomaliigid/linnud/taxonid=316&speciesid=552

 

 

Linnusõbrad, kas me läheme ka talilinde loendama?

Eesti Ornitoloogiaühing korraldab igal aastal maismaa talilinnuloendust, et paremini mõista kuidas meie karmid ilmastikuolud sulekerade pesitsusrohkusele ja populatsioonile mõjuvad.

Talve jooksul on linde vaja loendada kolmel korral ajavahemikel :

15 – 28 november

25 detsember – 7 jaanuar

15 -28 veebruar

Vaatluse puhul on oluline meeles pidada, et vaatlusala peab olema kõikidel kordadel sama ning minimaalne rajapikkus on 5 km. Murekoht on olnud radade kasutuse kestus ehk kui pikalt on konkreetsel rajal loendatud. Parem üldpilt kujuneb sellest kui konkreetsel rajal tehtaks loendusi võimalikult kaua. Kindlasti tasub mõelda ka sellele, et talvel paksu lumega on ka võimalik valitud marsruuti läbida. Talilinnuloenduse juhendi ja vaatlusankeedi kohta on info olemas siin: https://eoy.ee/node/137.

Eestis hakati selliseid uuringuid korraldama juba 1987 aastal. Möödunud aasta  aruandest tuleb välja, et 30-ne talve jooksul on tõusnud kuue liigi arvukus ning nendeks sulepallideks on rohevint, hakk, suur-kirjurähn, ronk, puukoristaja ja hõbekajakas. Langeva arvukusega on olnud hallrästas, hallvares, harakas, koduvarblane, leevike, põhjatihane, sootihane ja talvike. Täpsemalt saad lugeda siin: https://www.eoy.ee/sites/default/files/Talilinnuloendus%202016.pdf .

Lõpetuseks leian, et tegu on väga vahva projektiga, millest tasub osa võtta. Koos saame kokku koguda rohkem väärtuslikke andmeid, et paremini aru saada millega peavad sulekerad karmi talveperioodi jooksul rinda pistma. Ühtlasi kooruvad välja võimalused kuidas neid selles paremini aidata ja säilitada liikide arvukus.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Märka lindu oma koduaias

Balsnack paneb parimatele linnuvaatlejatele auhinnaks 3 kasti linnutoitu.

Märka oma koduaias lindu, tee ilus pilt ja saada see “toidan talvel linde” facebooki lehele. https://www.facebook.com/linnutoit/

Teiste saadatud vahvaid pilte näed siit:

Võitjad tehakse teatavaks 22. veebruaril facebookis.

Linnutoidu töötoad

On väga oluline selgitada lastele, miks ja mida lindudele süüa anda.

Jõulude eel meisterdasid lapsed koos jõuluvana ja päkapikkudega ise rasvapalle, et oma koduaias väikseid värvulisi hea ja paremaga kostitada ning neilegi pühaderõõmu jagada.