Rändurid meie toidumajade juures

Kes on püsiva lumikatte ja külma saabumisest saadik talvist lindude toidumaja pidanud, võiks tasapisi asuda mõtlema hooaja lõpetamisele. Soojemate ilmade saabudes võiks otsi kokku tõmbama asuda näiteks märtsis või aprilli alguses, kui lumi on läinud ning suuri külmi samuti ei paista. Kui toitmist lõpetada, tasub välja pandavaid koguseid tasapisi vähendada, mitte lõpetada toitmist päevapealt.

 

Toitmisega alustades on endale võetud igapäevane kohustus, kuid see on olnud ka võimalus jälgida lähemalt toidumaja ümbruses toimetavaid sulelisi. Küllap on märgata, et võrreldes pakaseliste hommikutega on toituvate rasva-, sini- ja salutihaste, põldvarblaste ning muude suleliste arv toidumaja ümbruses vähenenud. Paljud neist on asunud juba pesitsusterritooriumitele, kuid käivad aeg-ajalt veel toidumaja juures hõlpsamat nokaesist noolimas.

 

Sellegi poolest, kel toidumaja veel üleval, võib silmata, et selle ümbruses tegutseb aina enam kevadisi saabujaid ja rändureid. Tiivulistelt, kes on soodsate toitumisalade lootuses sügisel suuna lõunasse seadnud, nõuab kevad veidi enam pealehakkamist ja nii võtavad kümned liigid suuna taas põhja. Valdavalt on tegu lindudega, keda jääb kevadrände ajal meilegi sadu tuhandeid paare, kuid leidub ka tiivulisi, kes küll talvitavad Eesti aladel, kuid kevadsoojade saabudes meilt kaovad. Kevadiste saabujate hulk ja järjekord varieerub aastati.

 

Nii mõnedki rändurid ja ka kevadekuulutajad külastavad tihtipeale kevade hakul lindude toidumajade ümbrust, et veidigi jõuvarusid täiendada. Kuigi mõne toidumaja juures võib talvelgi kohata nii talvitavat punarinda, põhjavinti, talvikest või suisa metsvinti, suureneb nende nägemise võimalus siiski kevade tulekuga.

 

Hommikuti võib toidumajas või selle ümbruses näha väga kirjut seltskonda. Toidupaladega võib keha kinnitamas näha lisaks tavapärastele tihastele ja varblastele nii vintlasi, alates siisikestest lõpetades põhja- ja suurnokk-vintidega, kui ka talvikesi, musträstaid, kuldnokkasid, punarindasid ja võsaraate. Hooaega lõpetades ootan eriliselt toidumaja ümbrusesse urvalinde ja siisikesi, põhjavinte ja võsaraate, sest urvalinnud meiemail just väga sageli ei pesitse ning põhjavindidki võtavad suuna pigem põhja poole. Võsaraadid ja siisikesed aga kaovad metsa rüppe. .

 

Põhjavint

Põhjavint on minu silmis üks oodatumaid külalisi. See vintlane on Eestis üsna vähearvukas, eelistades sookaasikuid kuhu inimene just väga sageli ei satu. Kevad aga, on minu meelest üks paremaid aegu nende vaatlemiseks ja ehk ka pildistamiseks, seda enam, et isaslinnud muutuvad eriti värviliseks. Silmapaistev on minu arvates isaslinnu mustjassiniseks tõmbuv pea ning eesselja sulestik. Kehakujult ning suuruse poolest meenutab põhjavint mets- või rohevinti.

 

Kui neid aias ei õnnestu näha, tasub pilk pöörata põllulappidel ja metsades peatuvatele metsvindisalkadele ja suure tõenäosusega leidub seal põhjavintegi. Ka pärast toidumaja eemaldamist võib neid aedades toimetamas näha, kus nad maha pudenenud päevalilleseemneid otsivad.

 

Urvalinnud ja siisikesed

 

Pisikeste urvalindude ja siisikeste, kes on üsna ühte mõõtu, salkasid on sügisel ja talvel olnud võimalik toitumas kohata nii kaasikutes kui lepikutes, urvalindusid tihtipeale ka umbrohuribadel. Nüüd aga, on paljud neist võtnud suuna tagasirändeks põhjaaladele. Suur hulk siisikesi jääb siiski meilegi pidama.

Koduaedadesse tungivate urvalindude salkade suurus võib ulatuda koguni 60 linnuni. Kevade süvenedes on märgata, et isaslindudel on erksamaks muutumas peale punase peanupu ka rind. Mõnel isaslinnul võib see olla suisa veripunane. Olen märganud, et vähenevate seemnevarude juures hakkavad urvalinnud rohkem ka omavahel jagelema. Need hõõrumised on siiski leebemad kui näiteks rohevintidel.

 

Mõnel kevadpäeval võib toidumaja ümbruses silmata ka kümneid kollaka sulestikuga siisikesi, kes muude lindude kõrval imepisikestena näivad. Mida enam kevade suunas, seda rohkem on märgata, et paljud siisikesed hoiavad paaridesse. Tihti külastavad toidumajasid või aedu, kus leidub talvisest toitmisest jääke, ka juba ümbruses end sisse seadnud siisikesed.

 

Võsaraat

Varjatud eluviisiga võsaraati kohtab kõige enam just kevade alguses, mil lumi on sulanud ja lehed pole veel puudel ja põõsastel võimust võtnud. Sellegi poolest nõuab võsaraadi jälgimine kannatlikkust, kuna sinakashalli ja roostepruuni välimusega lind sulandub risusse imeliselt.

 

Tihti külastavad võsaraadid kevade alguses, eriti aprilli esimestel nädalatel, saabumise järel, lindude toidumajade ümbrust. Kevade süvenedes võtab enamik võsaraate suuna siiski metsadesse, kus nad ka pesitsema asuvad.

 

Autor: Karl Adami
📸 Karl Adami

Hobifotograaf Kristjan Sinijärve lugu

Hobifotograaf ja lindude vaatleja Kristjan Sinijärv rääkis meile miks ja kuidas tema täpsemalt loodust ning tiivulisi uudistab.
Olles olnud loodusega lähemas kontaktis juba üle 10 aastat, on Kristjanil kogemusi erinevate loomade ja lindudega ja kui on vedanud, on õnnestunud kohtumised ka kaameraga jäädvustada.

 

Loodus on minu elus alati tähtsal kohal olnud. Ilmselt sattus pisik sisse lapseeas isaga kalal käies. Loodusfotograafia juurde jõudsin aastal 2009. Mäletan täpselt seda hetke kui klõps peas ära käis. Jalutasin Keila luhal ja nägin liblikad mitmekesi lendlemas ja samal ajal haaras mingi röövlind õhust endale saagiks teise linnu. Mõtlesin, et päris lahe oleks selliseid hetki pildile püüda. Mõne aja pärast sain esimese kaamera. Alguses otsest linnuhuvi ei olnudki ja täpselt ei teagi, kust ja millal see tuli. Ma arvan, et ju jäid mõned linnud objektiivi ette, keda ei tundnud. Siis tuli esimene lindude määraja osta. Ma arvan, et teadsin sellel hetkel võib-olla mõnikümmend linnu liiki. Kui sain teada, et tegelikult on Eestis kohatud umbes  370 liiki, (praeguseks 389) siis ma arvan, et see ära võluski, kui palju neid tegelikult on.

Mina vaatlen linde selle eesmärgiga, et võimalikult palju erinevaid liike ära näha. Eelmisel aastal kohtasin koguni 154 liiki ja elu jooksul olen kohanud 171.

Linde käin vaatlemas kaameraga, sest väga paljud liigi määramised pean tegema pärast arvuti taga. Sarnaseid ja väga sarnaseid liike on Eestis väga palju. Ja muidugi saab vahest mõne ilusa pildi ka, mida binokliga ei saaks.

Oma parimaks tabamuseks kaameraga pean hetkel kohtumist Soorätsuga. Eriliseks teeb selle see, et kohtasin teda pesitsusperioodil. Sooräts on meil väga haruldane pesitseja, umbes 10 kuni 50 paari.

Lemmikuteks lindudeks ongi just kakud. Väga ilusad ja salapärased linnud. Kohtumised nendega on  pigem harvad, aga seda erilisemad.

Head looma või linnu pilti saada pole minu hinnangul väga kerge. Niisama metsas jalutades kellegagi kokku sattudes, väga palju reageerimise  aega ei jää,  enne kui loom juba läinud on. Mõned linnuliigid siiski lasevad kauem ennast vaadelda. Hea pildi saamiseks tuleb pigem ise varjuda ja kindlas kohas passida. Varjetelk on väga hea abimees lindude pildistamiseks. Päris palju häid pilte olen muidugi ka autost tabanud. Eks õnne peab ka palju olema.

Eesti pikk rannajoon pakub väga häid lindude vaatlemise kohti. Olenemata aastaajast leiab mere äärest alati kedagi eest. Eriti aktiivseks läheb elu muidugi rände ajal, kevadel ja sügisel. Ise käin tihti Paldiski poolsaarel ja Laoküla rannas kuna need on kodule lähedal parimad kohad. Põõsaspea neem on muidugi üks parimaid veelindude rände vaatluskohti Eestis ja vist koguni Euroopas.

Kuni selle aastani olin oma tutvusringkonnast ainuke linnuvaatleja. Mõned aastad tagasi ostsid vanemad ka linnumääraja ja hakkasid ka huvi tundma erinevate liikide vastu. Sellel aastal tegin neile ka väljakutse, et kes oma elukoha piirides rohkem liike aasta jooksul näeb. Mina Keilas, nemad Pärnu-Jaagupis. Hetkel enam-vähem viigis. Aga sellest aastast hakkas ka vend üles märkima, et palju erinevaid liike aasta jooksul kohtab. Ikka palju toredam on kambakesi sellega tegeleda.

Täna väga aktiivselt Eesti Ornitoloogiaühingu tegemistes veel kaasa ei löö. Meililistiga olen küll liitunud ja tähtsamad uudised saan ikka teada. Sügisest liitusin Estbirdingu klubiga, mis koondab liikide kogujaid. Seal vahendatakse põnevaid lindude kohtumisi ja uudiseid.

Minu unistuste tabamine kaameraga oleks lumekakk. Väga haruldane eksikülaline. Viimati kohati teda Eestis 2018. Aga reaalsematest unistustest oleks soov Kassikakk pildile saada. Kuigi ka tema muutub arvukuse languse tõttu järjest haruldasemaks.

Algajale fotograafile soovitaksin muudkui käia ja käia pildistamas. Ainult praktikaga tuleb vilumus. Nägin just ühte tsitaati: “Sinu esimesed 10 000 pilti on sinu halvimad”. Ja hakkasin peas oma algusaastaid meenutama ja eks ta umbes nii on ka. Loomulikult tuleb kasuks ka mõni koolitus tõelise professionaali juhatusel.

📸 Kristjan Sinijärv

Millal ja kuhu linnud talvel magama suunduvad?

Keset hämarduvat metsa krudiseval lumel tatsates ei sattunud mulle esiti silme ette ühtegi sulelist. Seisatades aga, tungis hetkega kõrvu kumisev vaikus, mis on niivõrd omane just kargetele päevadele. Päikesepaistelised talvepäevad, mis niigi lühikesed, olid sisustatud otsimisega. Mina otsisin tiivulisi ja tiivulised otsisid nokaesist. Kui pilgu kuuseokste vahelt paistvalt kumalt enda kõrval sirguvale männitüvele suunasin, hakkas mulle silma üks mööda korpa kõrgustesse rühkiv porr.

 

Mets oli haudvaikne ja porrist andis tunnistust vaid õrn koorekrabin ning silm seletas vaid kreemjasvalget kõhtu, mis vilksamisi tumeda taustal helkis. Porr, kes kaalub alla kümne grammi, pidas vajalikuks enne öömajale jäämist toiduotsingutest veel viimast võtta. Nii askeldas see pisike suleline suisa kolmveerand tundi pärast päikeseloojangut, kui teised linnud ammuilma ööbimispaikadesse end sättinud. Porr suundus pärast viimase nokatäie haaramist lähedal asunud surnud kuuse koore vahele. Päris tihti olen näinud neid pisikesi linde kasutamas suviseid pesi, mis samuti eenduva puukoore vahel paiknevad.

 

Toit on talvisel ajal kriitilise tähtsusega ning kui vähegi võimalik, kulutab enamik linde suurema osa päevavalgest selle otsingutele. Sellistel hetkedel tuleb igati kasuks kindla ööbimispaiga olemasolu. Neid värvulisi, kes söandaks talvisel ajal päikeseloojangu järel toitu otsida, pole just liialt palju. Isegi aias, mille ümber peaks ju ööbimispaikasid hulganisti jaguma, ei raatsi linnud pimeda peale jääda. See varieerub muidugi suuresti, kuid pakaselisematel päevadel olen märganud, et väikelinnud võivad toitumispaikadest lahkuda juba pool tundi kuni suisa tund enne päikeseloojangut. Kui põldvarblased ja vintlased lendavad enamasti minema ühiselt, siis tihased pudenevad nelja ilmakaarde laiali.

 

Toidumaja väisavad rasva- ja salutihased ning põldvarblased on mulle vahele jäänud katuseääre alla pugemisega. Tõtt-öelda valivad need sulelised ööbimispaigas mistahes paiga, mis tõkestaks vähegi tuult, kus oleks kaitse metsnugiste, kärpide ja teiste röövloomade eest ning kus poleks nõnda krõbekülm kui lageda taeva all. Näiteks tihaseid võib ööbimas leida nii puuriidas kui vihmaveetorus, katuseorvas ja puuõõnsuses, pesakastist ja pääsupesast rääkimata.

 

Vintlased, näiteks leevikesed, urvalinnud ja rohevindid, valivad ööbimispaigaks eelistatult mõne tihedama okaspuu või suisa heki. See ei hoia mõistagi sel määral sooja, kui mõni puuõõnsus või pesakast, kuid varjab vähemasti öösel ringi liikuvate röövloomade ja -lindude eest. Rähnid on aga võrdlemisi konservatiivsed ja ööbivad enamasti puuõõnsuses või -pesakastis. Enamasti kindlates paikades ja nõnda võib puuseppasidki loojangu järel toimetamas näha. Erandina meenub mulle üks kodukandis toimetanud hallpea-rähn, kes pärast päevatööd suundus igapäevaselt ööbima naabri kuuri alla ja oli igal hommikul üllatunud, kui naabrinaine küttepuude järele tuli.

 

Kultuurmaastikel ja väiksemates asulates toimetavad nurmkanad hoiavad kambakesi öösel mõne tihedama põõsa või okaspuu varju. Metsakanalised nagu laanepüüd, metsised ja tedred, veedavad soojakadu vähendamiseks talveööd näiteks tihedas kuusevõras. Lume olemasolu korral kaevuvad nii nemad kui teisedki kanalised lumme ning eriti käreda pakasega tulevad sealt välja vaid mõneks tunniks.

 

Autor: Karl Adami
📸 Karl Adami

Miks linnud talvel salkadesse koonduvad?

Võrreldes suvega jääb meile talveks hulga vähem liike. Talvisel ajal esineb meil regulaarselt 113 liiki, kellest metsaliike on veidi üle 30. Hinnanguliselt jääb või tuleb meile talvitama 4,1–9,0 miljonit lindu, võrreldes suviste lindude arvukusega on seda on mitu korda vähem. See on ka mõistetav, sest talve arenedes muutuvad keskkonnatingimused üha keerulisemaks ja toitu leidub üha vähem.

 

Talv on proovikivi ja oluline osa lindude elust, mille suudavad üle elada üksnes hea tervisega ja nutikad isendid. Karm talv küll hõrendab lindude arvukust, kuid selle võrra jääb kevadeks ellujäänutele rohkem eluruumi ja toitu. Veidi suurem tõenäosus kevadet näha on neil lindudel, kes liituvad talviste linnusalkadega.

 

Selleks, et oleks turvalisem ja et toitugi õnnestuks hõlpsamalt leida, moodustavad nii mõnedki linnuliigid salkasid. Perekonnasalgad on nii tutt-tihastel kui sabatihastel juba suvel. Sel ajal, kui võimust võtavad sügistuuled, liituvad need perekonnasalgad sageli segasalkadega ja nii mõneski neist võib leida koguni 10 liigi esindajad. Eriti rohkelt võib eri liike leida just metsas toimetavastest segasalkadest.

 

Kuigi linde on meil talvel märksa vähem, hõlbustab pisilindude leidmist justnimelt nende koondumine segasalkadesse. Need, kes salkadesse kuuluvad, kipuvad olema häälekad. Eriti häälekaks muutuvad sulelised siis, kui peaks ette tulema jagelemisi või kui mõni salgaliige peaks silmama metsnugist, kärpi, värbkakku või sootuks raudkulli. Olen tähele pannud, et kui röövloomade puhul läheb käiku vali tänitamine ja ohu eest saab hõlpsalt eemale lennata, siis röövlindude puhul tähendab iga lisaliigutus sihtmärgiks osutumist. Näiteks raudkulli rünnaku korral suruvad puukoristajad ja suur-kirjurähnid end vastu puutüve, nokk taeva suunas, ise pingsalt olukorda jälgides.

 

Lindude tempo neis salkades on väga erinev ja sõltub põhiliselt sellest, kui palju leidub toiduringil söödavat, millist toitu linnud eelistavad ning millistel metsakorrustel liiguvad. Kui kampa peaksid lööma siisikesed, siis nende salgaliikmelisus kujuneb küllalt lühikeseks, eriti kui nad lepakäbide otsa komistavad. Vintlaste, nagu näiteks leevikeste ja rohevintide, huvid on niivõrd erinevad, et tihaste ja porridega ei kipu nad seltsima ja kui nad peaks seda tegema, siis üsna lühikest aega.

 

Selle asemel loovad nad vintlaste salku, kuhu kuulub nii urvalinde, rohevinte kui ka leevikesi, vahel siisikesigi ning rajad viivad neid vintlaste segasalku sageli metsast eemale. Kuna põldvarblaste ja vintlaste toidulaud osaliselt kattub, võib neidki näha umbrohuväljadel leevikeste ja rohevintide kõrval seemneid mugimas.

 

Metsas uitavas segasalgas on esindatud rasvatihased, põhjatihased, salutihased, sinitihased, musttihased, tutt-tihased, porrid, puukoristajad, pöialpoisid, sabatihased; vahel haaratakse kampa ka suur- ja väike-kirjurähn ning metsas toimuval hoiavad silma peal pasknäärid. Loetletud liikmeid ei pruugi kohata kõikides segasalkades, seda enam, et puukoristajad ja tutt-tihased on meie läänesaartel haruldased ja sabatihaseid kohtab enim Ida-Eestis.

 

Autor: Karl Adami
📸 Karl Adami

Linnusõbrad- kas osaleme ka talvisel aialinnuvaatlusel 2020?

Armsad linnusõbrad

 

Kohe-kohe on võimalus lüüa kaasa Eesti Ornitoloogiaühingu poolt korraldatavas talviste aialindude vaatlusprojektis, mis toimub käesoleval aastal 24-26. jaanuaril. Projekt toimub juba aastast 2010 ja osaleda võivad kõik!

Linnuhuvilistel tuleb selleks varuda vaid tunnike oma päevast ning leida enda jaoks sobiv vaatlusareaal. Vaatluspaikadeks on sobilikud aed, park või  kalmistu. Juhul kui need kohad jäävad kaugeks, siis mõtle, kas äkki on kuskil majade vahel mõni vahva sisehoov, sest need kohad lähevad ka arvesse. Pea meeles- vaatluspäevi on kaks ning sulepalle tuleb vaadelda mõlemal päeval samal ajavahemikul. Vaata lähemalt siit: https://eoy.ee/talv/kuidas-osaleda

 

Millised linnud lähevad vaatlustulemuste alla?

Arvesse lähevad kõik meie paiksed linnud alates leevikesest lõpetades vareseni. Oluline on, et sulekuub kasvõi korraks maandub, need kes ainult vaatlusareaalilt üle lendavad arvesse ei lähe.

 

Miks talviseid aialinde vaadelda?

Sulepallide vaatlemisega kaasneb palju plusse. Ühe külje pealt on see vahva ühistegevus, millest hea perega kaasa lüüa. Samuti annab see lisateadmisi, kes meil kodukandis tegelikult pesitsevad ning saame ise teadlikkust tõsta nende linnuliikide kohta ja õppida neid ka tulevikus ära tundma. Vaata määramisabi kohta siit: https://www.eoy.ee/talv/maaramisabi

 

Talvisel aialinnuvaatlusel on ka teine pool. Kuna saadud tulemused tuleb edastada Eesti Ornitoloogiaühingule, kes info kokku kogub, siis kujuneb selgem pilt meil talvituvate aialindude leviku ja arvukuse muutuste kohta.

Talvine aialinnuvaatlus toimus 2019ndal aastal ajavahemikul 25-27. jaanuar, milles osales kokku 3162 linnusõpra ja 2179 erinevast paigast üle Eesti. Kokku loendati koguni 75 921 sulekuube 76st erinevast liigist. Kõige arvukam linnuliik, mida nähti oli endiselt kõigile armsaks saanud rasvatihane.

 

Lähme koos linde vaatlema 🙂

 

Kasutatud materjalid: Eesti Ornitoloogiaühing

Foto: pixaby.com

Lastehaigla külastus 19.12 :)

Tere Armsad!

 

Eelmisel aastal valmistasid suuremad ja väiksemad linnusõbrad meie suurimate linnusõprade projekti raames konkursitöö ühe ülesandena värviraamatu lindudest. Sellel ülesandel oli ka üleskutse- teha üheskoos head!

Valminud värviraamatud sai kokku kogutud ning jõulude eel, 19. detsembril, viis Balsnack’i pere need ühiselt Eesti suurimate linnusõprade nimel Tallinna Lastehaiglasse, et tuua naeratus näole kõigile neile, kes ootavad terveks saamist! 🙌🙌🙌

Meiega oli kingipäkapikk, linnupäkapikk, laulupäkapikk ja kaamera taga videopäkapikk.

Meeleoluka külastuse käigus nägime ja tundsime nii palju rõõmu, vaprust, headust…. ,et sõnadest jääb väheseks seda kõike kirjeldamaks 💖

Vaata vahvat videot:

Suur aitäh meie eelmise hooaja linnusõpradele, kes meisterdasid värviraamatud, Tallinna Lastehaigla Toetusfondi meeskonnale igakülgse abi eest, kogu Tallinna Lastehaigla personalile ja lastele ning nende vanematele nii sooja vastuvõtu eest. Samuti soovin südamest tänada Uku Suvistet, kes aitas meil üheskoos head teha ning kõigile jõulutunnet ja -rõõmu hinge tuua 🥰🥰🥰

 

Balsnack’i pere soovib kõigile rahulikku pühade aega ja hoiame üheskoos endast nõrgemaid ning ärge unustage sulepallidele ka süüa panna 🎅

Head sügise algust :)

Sügise algus 

Kas sa teadsid, et sügisene pööripäev ehk sügisene võrdpäevsus tähistab aega kui kogu maal on nii päev kui öö 12 tundi pikad? Rahvakalendri kohaselt jälgiti sügisesel pööripäeval  hoolikalt loodust, et ette aimata millised ilmad on tulemas. Kõige rohkem vaadeldi tuule suunda: kui tuul põhjast puhus, tuli külm sügis. Läänetuul ennustas pikka ja sooja sügist. Vastseliina põlvest põlve edastatud uskumuse ehk pärimuse kohaselt lähevad pööripäeva saabumisega kõik pisikesed mutukad juba peitu ning seetõttu jääb meie paigalindudele järjest vähem mida nokavahele haarata.

Ka meie jätame seljataha sooja suve ning tervitame sügist oma kaunite värvide ja karge lõhnaga! Paljud sulepallid sirutavad järjest enam tiibu taevakaarel, et alustada rännet lõunakaarte suunas.

 

Miks linnukesed rändavad?

Kõige levinumad põhjused läbi ajaloo on kindlasti toidu hankimise vajadus, sobivate pesitsuskohtade otsimine ja pagemine looduslike vaenlaste eest.

Eesti Ornitoloogia ühingu andmetel asub Eesti kahe suure rändetee ristumiskohas. Esimese rändtee kaudu jõuab meieni suur osa Venemaa tundrates peitsevatest ning arktilistest ranniku- ja veelindudest, teise teega Soomes ja põhja pool pesitsevad linnud. Meie põhilised ränndlindude koondumiskohad on Põõsaspea neem Loode-Eestis ja Saaremaal Sõrve säär. Populaarne peatumispaik sulepallidel on ka Matsalu rahvuspark.

 

Kuhu meie sulekerad lendavad?

Enamik Eestis pesitsevaid ja siit läbi rändavaid linde lendab talveks mõnesaja kuni paari tuhande kilomeetri kaugusele Kesk- ja Lääne-Euroopasse. Paljud vee- ja rannikulinnud koonduvad peamiselt Saksamaa, Taani ning Hollandi põldudele ja rannikule (eoy.ee).Meie rahvuslind suitsupääsuke on seevastu kaugrändur, kes lendab Aafrikasse teisele poole Sahara kõrbe.

 

Lindude rõngastamine Eestis

Sulekerasid rõngastatakse  eesmärgiga saada informatsiooni kuhu linnud  rändavad, milline on nende eluiga ja koguda lisateadmisi nende populatsiooniökoloogiast. Antud tegevuse raames kasutades selle jaoks vastavat tehnikat ja meetodeid.

Matsalu veebilehe andmetel  algas Eestis rõngastamine 1910. aastal Riia Looduseuurijate Seltsi eestvõttel, kui Lääne-Saaremaale Rootsiküla mõisa rajati bioloogiajaam. Esimesed linnupojad lähedal asuvatel laidudel said rõngastatud juba sama aasta juunis. Eesti linnurõngaste  signatuur on Estonia Matsalu. Rõngastatud linnu leidmisel on väga oluline üles täheldada kõik rõngal olevad tähed ja numbrid. Oma taasleiust tuleb teatada Keskkonnaagentuuri Matsalu rõngastuskeskusele e-postiga: matsalu@envir.ee.

Palju huvitavat leiad rõngastatud lindude rännete kohta ka Kabli ja Vaibla linnujaamade  kodulehekülgedelt http://kabli.nigula.ee/index.php/et/ ja https://www.vaibla.net/ ning satelliitsaatjaga märgistatud lindude kohta siit: http://birdmap.5dvision.ee/ .

 

Sügisese lindude rändega lendavad paljud sulepallid laia maailma, et tagada toidu leidmise vajadus, leida sobiv pesitsuskoht või pageda looduslike vaenlaste eest. Vastseliina pärimuse kohaselt lähevad nüüd ka putukad-mutukad peitu ning seetõttu jääb meie paigalindudele järjest vähem mida nokavahele haarata.

Hoolime üheskoos linnukestest, kes jäävad siia kohapeale ja hakkame tegema ettevalmistusi lindude talviseks toitmiseks. Ilma lisatoitmiseta linnukesed hukkuvad. Kui sa alustad sügisel sulekuubede toitmisega, siis tee seda kindlasti kevadeni välja.

 

Kasutatud allikad:

Eesti Keskkonnaagentuuri koduleht

Eesti Ornitoloogiaühingu koduleht

https://www.matsalu.ee/teejuht/

Kevadekuulutaja on kuldnokk!

Kevadekuulutaja- Kuldnokk!

 

Kuldnoka ehk Sturnus Vulgaris on musta värvi sulekuuega linnuke. Selle sügava tumeda tooni  sisse viskab metalset ja violetset läiget. Iseloomulik tunnusena lisaks leiab tema selja ja rinnaosalt väikeseid valgeid tähnikesi.

 

Sellel linnukesel on veel teisigi nimesid rahvasuus näiteks: teomees, tulilind, türgi varblane, nõgikikas, puurivarblane, mustmats, kullalind, rootsvarblane, rootsvilistaja, rästas.

 

Kuldnokk on rändelind

Kuldnokk on levinud haudelind, kuid kahjuks on nende arvukus viimase 20ne aasta jooksul Eestis tublisti vähenenud. Viimase arvukushinnangu järgi pesitseb Wikipedia andmetel Eestis 150 000 – 250 000 paari kuldnokki. Talvel on meil hinnanguliselt 100–2000 kuldnokka.

Enamik kuldnokki saabub meile kodumaale tagasi märtsis, aga ka aprillikuus

 

Mida see sulekuub sööb?

Kuldnokk tarvitab nii loomset näiteks putukad,  nende vastsed jm selgrootud kui ka taimset toitu  näiteks seemed, marjad jms.

 

Mis laulu laulab kuldnokk?

Seda sulekera peetakse rahvasuus imiteeriaks, sest ta pigem jäljendab teisi oma lauluga kui on ise originaalne. Ta võib laulujupiks seada ka kõikvõimalikke muid helisid – näugumist, piuksumist, ukse kriiksumist. Kõige aktiivsemalt laulab kuldnokk pesa ehitamise ajal aprillis.

 

Kuula kuidas tema lauluviis kõlab siin:

http://www.loodusheli.ee/ET/loomaliigid/linnud/taxonid=316&speciesid=516

Linnusõbrad, kas Te seda uudist teadsite ?

Täna, 26ndal novembril, aastal 1962, valiti Tartus Eesti rahvuslinnuks Suitsupääsuke. umbes 20 cm pikkuse sulekerale iseloomulikeks tunnusteks on pikk harkis saba, sinine ülaosa metalse läikega, aga kõhupool on tal valge, Iseloomulikuks tunnuseks on roostepunane laup ja kurgualune.

Suitsupääsuke eelistab pesapaiga valikul kultuurmaastikke, ehitades pesa mudast, savist, kõrtest, karvadest ja niisutades seda süljega.

56 aastat tagasi napsas ta selle tiitli Saaremaa männikäbilinnu ja meie merelinnu ees.

Kuula selle sulekera laulu siin : http://www.loodusheli.ee/ET/loomaliigid/linnud/taxonid=316&speciesid=552

 

 

Linnusõbrad, kas me läheme ka talilinde loendama?

Eesti Ornitoloogiaühing korraldab igal aastal maismaa talilinnuloendust, et paremini mõista kuidas meie karmid ilmastikuolud sulekerade pesitsusrohkusele ja populatsioonile mõjuvad.

Talve jooksul on linde vaja loendada kolmel korral ajavahemikel :

15 – 28 november

25 detsember – 7 jaanuar

15 -28 veebruar

Vaatluse puhul on oluline meeles pidada, et vaatlusala peab olema kõikidel kordadel sama ning minimaalne rajapikkus on 5 km. Murekoht on olnud radade kasutuse kestus ehk kui pikalt on konkreetsel rajal loendatud. Parem üldpilt kujuneb sellest kui konkreetsel rajal tehtaks loendusi võimalikult kaua. Kindlasti tasub mõelda ka sellele, et talvel paksu lumega on ka võimalik valitud marsruuti läbida. Talilinnuloenduse juhendi ja vaatlusankeedi kohta on info olemas siin: https://eoy.ee/node/137.

Eestis hakati selliseid uuringuid korraldama juba 1987 aastal. Möödunud aasta  aruandest tuleb välja, et 30-ne talve jooksul on tõusnud kuue liigi arvukus ning nendeks sulepallideks on rohevint, hakk, suur-kirjurähn, ronk, puukoristaja ja hõbekajakas. Langeva arvukusega on olnud hallrästas, hallvares, harakas, koduvarblane, leevike, põhjatihane, sootihane ja talvike. Täpsemalt saad lugeda siin: https://www.eoy.ee/sites/default/files/Talilinnuloendus%202016.pdf .

Lõpetuseks leian, et tegu on väga vahva projektiga, millest tasub osa võtta. Koos saame kokku koguda rohkem väärtuslikke andmeid, et paremini aru saada millega peavad sulekerad karmi talveperioodi jooksul rinda pistma. Ühtlasi kooruvad välja võimalused kuidas neid selles paremini aidata ja säilitada liikide arvukus.