Hobifotograaf Kristjan Sinijärve lugu

Hobifotograaf ja lindude vaatleja Kristjan Sinijärv rääkis meile miks ja kuidas tema täpsemalt loodust ning tiivulisi uudistab.
Olles olnud loodusega lähemas kontaktis juba üle 10 aastat, on Kristjanil kogemusi erinevate loomade ja lindudega ja kui on vedanud, on õnnestunud kohtumised ka kaameraga jäädvustada.

 

Loodus on minu elus alati tähtsal kohal olnud. Ilmselt sattus pisik sisse lapseeas isaga kalal käies. Loodusfotograafia juurde jõudsin aastal 2009. Mäletan täpselt seda hetke kui klõps peas ära käis. Jalutasin Keila luhal ja nägin liblikad mitmekesi lendlemas ja samal ajal haaras mingi röövlind õhust endale saagiks teise linnu. Mõtlesin, et päris lahe oleks selliseid hetki pildile püüda. Mõne aja pärast sain esimese kaamera. Alguses otsest linnuhuvi ei olnudki ja täpselt ei teagi, kust ja millal see tuli. Ma arvan, et ju jäid mõned linnud objektiivi ette, keda ei tundnud. Siis tuli esimene lindude määraja osta. Ma arvan, et teadsin sellel hetkel võib-olla mõnikümmend linnu liiki. Kui sain teada, et tegelikult on Eestis kohatud umbes  370 liiki, (praeguseks 389) siis ma arvan, et see ära võluski, kui palju neid tegelikult on.

Mina vaatlen linde selle eesmärgiga, et võimalikult palju erinevaid liike ära näha. Eelmisel aastal kohtasin koguni 154 liiki ja elu jooksul olen kohanud 171.

Linde käin vaatlemas kaameraga, sest väga paljud liigi määramised pean tegema pärast arvuti taga. Sarnaseid ja väga sarnaseid liike on Eestis väga palju. Ja muidugi saab vahest mõne ilusa pildi ka, mida binokliga ei saaks.

Oma parimaks tabamuseks kaameraga pean hetkel kohtumist Soorätsuga. Eriliseks teeb selle see, et kohtasin teda pesitsusperioodil. Sooräts on meil väga haruldane pesitseja, umbes 10 kuni 50 paari.

Lemmikuteks lindudeks ongi just kakud. Väga ilusad ja salapärased linnud. Kohtumised nendega on  pigem harvad, aga seda erilisemad.

Head looma või linnu pilti saada pole minu hinnangul väga kerge. Niisama metsas jalutades kellegagi kokku sattudes, väga palju reageerimise  aega ei jää,  enne kui loom juba läinud on. Mõned linnuliigid siiski lasevad kauem ennast vaadelda. Hea pildi saamiseks tuleb pigem ise varjuda ja kindlas kohas passida. Varjetelk on väga hea abimees lindude pildistamiseks. Päris palju häid pilte olen muidugi ka autost tabanud. Eks õnne peab ka palju olema.

Eesti pikk rannajoon pakub väga häid lindude vaatlemise kohti. Olenemata aastaajast leiab mere äärest alati kedagi eest. Eriti aktiivseks läheb elu muidugi rände ajal, kevadel ja sügisel. Ise käin tihti Paldiski poolsaarel ja Laoküla rannas kuna need on kodule lähedal parimad kohad. Põõsaspea neem on muidugi üks parimaid veelindude rände vaatluskohti Eestis ja vist koguni Euroopas.

Kuni selle aastani olin oma tutvusringkonnast ainuke linnuvaatleja. Mõned aastad tagasi ostsid vanemad ka linnumääraja ja hakkasid ka huvi tundma erinevate liikide vastu. Sellel aastal tegin neile ka väljakutse, et kes oma elukoha piirides rohkem liike aasta jooksul näeb. Mina Keilas, nemad Pärnu-Jaagupis. Hetkel enam-vähem viigis. Aga sellest aastast hakkas ka vend üles märkima, et palju erinevaid liike aasta jooksul kohtab. Ikka palju toredam on kambakesi sellega tegeleda.

Täna väga aktiivselt Eesti Ornitoloogiaühingu tegemistes veel kaasa ei löö. Meililistiga olen küll liitunud ja tähtsamad uudised saan ikka teada. Sügisest liitusin Estbirdingu klubiga, mis koondab liikide kogujaid. Seal vahendatakse põnevaid lindude kohtumisi ja uudiseid.

Minu unistuste tabamine kaameraga oleks lumekakk. Väga haruldane eksikülaline. Viimati kohati teda Eestis 2018. Aga reaalsematest unistustest oleks soov Kassikakk pildile saada. Kuigi ka tema muutub arvukuse languse tõttu järjest haruldasemaks.

Algajale fotograafile soovitaksin muudkui käia ja käia pildistamas. Ainult praktikaga tuleb vilumus. Nägin just ühte tsitaati: “Sinu esimesed 10 000 pilti on sinu halvimad”. Ja hakkasin peas oma algusaastaid meenutama ja eks ta umbes nii on ka. Loomulikult tuleb kasuks ka mõni koolitus tõelise professionaali juhatusel.

📸 Kristjan Sinijärv