Kas linnud varuvad talveks toitu?

🤔

Linnuhuvi tärgates nägin pidevalt, kuidas piigitaolise nokaga puukoristaja haaras talve hakul linnutoidumajast päevalilleseemne, teise ja vahel suisa neljandagi ning lendas kogutud saagiga lähima puudesalu suunas, et sealt mõne hetke möödudes naasta. Mõni aeg hiljem, samasse metsatukka sattudes silmasin, kuidas puukoristaja noppis oksade vahelt sinna tallele pandud seemneid.

Et talvel veidi muretumalt pakaselistele ilmadele vastu minna, näevad nii mõnedki siia jäävad tiivulised kurja vaeva talvevarude kogumise ning oskusliku talletamise ja peitmisega. Kehvasti hoiustatud toidupalad võivad soodsategi olude korral rikneda ning talletamisega teistele vahele jäädes võib suleline olla kindel, et sahver tehakse õige pea tühjaks.

Tasub märkimist, et kõik tiivulised ei kogu talvevarusid ühtemoodi. Näiteks ei varu sama liigi isendid toitu igal pool, pigem on see levinud põhjapoolsetes asurkondades. Samuti ei kogu tagavarasid kõik isendid, mõned rändavad talveks siiski meilt lõuna poole. Eestis talvitavatest sulelistest peidavad leitut, näiteks okaspuu- ja umbrohu seemneid, nii tutt-tihased, põhja- ja salutihased, puukoristajad ning tõrusid ja pähkleid sagedasti pasknäärid ja mänsakud.

Röövlindudest teatakse enim värbkaku sahvreid, mis asuvad enamasti kas metsa paigutatud pesakastides või puuõõnsustes. Nii võib kevade alguses puuõõnsust või pesakasti üle kontrolliv rasvatihane sattuda laibahunnikule, mille seas leidub nii hiiri kui liigikaaslasi. Pakasega võivad värbkaku varuda säilida kaua, aga soojal talvel kipuvad need kiiresti riknema, mistõttu ei pruugi liiga soe talv värbkaku elu soosida.

Veidi hõlpsam on säilitada taimset materjali. Need laululinnud, kes koguvad nii seemneid, pähkleid kui tõrusid, paigutavad talvevarusid nii oksaharude vahele, sambla ning puujuurikate alla kui ka puuõõnsustesse ja pesakastidesse. Teatavasti on metsas silmi rohkem kui jõuaks märgata ning mõnikord käituvad teised sulelised suisa julmalt. Teada-tuntud on rasvatihase pätikombed. Nimelt ei pea rasvatihane erinevalt sugulastest vajalikuks varusid koguda ning nõnda võib teda silmata näiteks põhjatihase järel viimase peiduurkaid tuhnimas. Üle vaatab ta needki kohad, kus on pikemalt viibinud puukoristaja.

Seejuures on rasvatihased üsna nutikad, sest nad ei pruugi peidikut rüüstata kohe: nähes teisi sulelisi toitu peitmas, jätavad nad peidukohad meelde ja rüüstavad need hiljem, kui toidunappus kimbutab. Kusjuures emaslinnud pidavat märksa enam sahvreid rüüstama, kui isaslinnud. Tõenäoliselt võtavad isaslinnud soovitu teistelt lindudelt jõuga ja sahvrite puistamist pole neil tarvis läbi viia.

Kuigi erinevalt rasvatihasest koguvad pasknäärid talveks hulgaliselt söödavat ja peidavad selle peaasjalikult sambla alla, on nad siiski vareslastele omaselt uudishimulikud ja taibukad. Nõnda uurivad ka nemad üle nii liigikaaslaste salakambrid kui vaatavad üle ka paigad, kus oravad pikemalt samblavaipa käppadega tuustivad. Leitut ei pruugi pasknäärid koheselt nahka pista, vaid peidavad endale sobivatesse paikadesse. Mõnikord aga tajuvad varujad, et nende sahvrid on sihikule võetud ning peidavad tõrud või pähklid uuesti mõnda turvalisemasse paika.

Need tiivulised, kes meile pidama jäävad ja meie heitlikele ning vahel suisa pakaselistele ilmadele vastu seisavad, on tõeliselt südikad. Talvel moodustab arvestatav valge aeg, mil päeval toimetavad sulelised toitu saaks varuda, vaid veerandi kogu päevast, mistõttu tuleb sahvri omamine igati kasuks. Iialgi ei tea, milliseid takistusi võib päev ette tuua ning sel kriitilisel ajal linnu toiduotsinguid segada. Need seemned, pähklid ja tõrud, mis metsa ununevad või mida ei jõua linnud ära tarvitada, võivad olla uute taimede alguseks.

Autor: Karl Ander Adami

📸Karl Ander Adami