Miks linnud talvel salkadesse koonduvad?

Võrreldes suvega jääb meile talveks hulga vähem liike. Talvisel ajal esineb meil regulaarselt 113 liiki, kellest metsaliike on veidi üle 30. Hinnanguliselt jääb või tuleb meile talvitama 4,1–9,0 miljonit lindu, võrreldes suviste lindude arvukusega on seda on mitu korda vähem. See on ka mõistetav, sest talve arenedes muutuvad keskkonnatingimused üha keerulisemaks ja toitu leidub üha vähem.

 

Talv on proovikivi ja oluline osa lindude elust, mille suudavad üle elada üksnes hea tervisega ja nutikad isendid. Karm talv küll hõrendab lindude arvukust, kuid selle võrra jääb kevadeks ellujäänutele rohkem eluruumi ja toitu. Veidi suurem tõenäosus kevadet näha on neil lindudel, kes liituvad talviste linnusalkadega.

 

Selleks, et oleks turvalisem ja et toitugi õnnestuks hõlpsamalt leida, moodustavad nii mõnedki linnuliigid salkasid. Perekonnasalgad on nii tutt-tihastel kui sabatihastel juba suvel. Sel ajal, kui võimust võtavad sügistuuled, liituvad need perekonnasalgad sageli segasalkadega ja nii mõneski neist võib leida koguni 10 liigi esindajad. Eriti rohkelt võib eri liike leida just metsas toimetavastest segasalkadest.

 

Kuigi linde on meil talvel märksa vähem, hõlbustab pisilindude leidmist justnimelt nende koondumine segasalkadesse. Need, kes salkadesse kuuluvad, kipuvad olema häälekad. Eriti häälekaks muutuvad sulelised siis, kui peaks ette tulema jagelemisi või kui mõni salgaliige peaks silmama metsnugist, kärpi, värbkakku või sootuks raudkulli. Olen tähele pannud, et kui röövloomade puhul läheb käiku vali tänitamine ja ohu eest saab hõlpsalt eemale lennata, siis röövlindude puhul tähendab iga lisaliigutus sihtmärgiks osutumist. Näiteks raudkulli rünnaku korral suruvad puukoristajad ja suur-kirjurähnid end vastu puutüve, nokk taeva suunas, ise pingsalt olukorda jälgides.

 

Lindude tempo neis salkades on väga erinev ja sõltub põhiliselt sellest, kui palju leidub toiduringil söödavat, millist toitu linnud eelistavad ning millistel metsakorrustel liiguvad. Kui kampa peaksid lööma siisikesed, siis nende salgaliikmelisus kujuneb küllalt lühikeseks, eriti kui nad lepakäbide otsa komistavad. Vintlaste, nagu näiteks leevikeste ja rohevintide, huvid on niivõrd erinevad, et tihaste ja porridega ei kipu nad seltsima ja kui nad peaks seda tegema, siis üsna lühikest aega.

 

Selle asemel loovad nad vintlaste salku, kuhu kuulub nii urvalinde, rohevinte kui ka leevikesi, vahel siisikesigi ning rajad viivad neid vintlaste segasalku sageli metsast eemale. Kuna põldvarblaste ja vintlaste toidulaud osaliselt kattub, võib neidki näha umbrohuväljadel leevikeste ja rohevintide kõrval seemneid mugimas.

 

Metsas uitavas segasalgas on esindatud rasvatihased, põhjatihased, salutihased, sinitihased, musttihased, tutt-tihased, porrid, puukoristajad, pöialpoisid, sabatihased; vahel haaratakse kampa ka suur- ja väike-kirjurähn ning metsas toimuval hoiavad silma peal pasknäärid. Loetletud liikmeid ei pruugi kohata kõikides segasalkades, seda enam, et puukoristajad ja tutt-tihased on meie läänesaartel haruldased ja sabatihaseid kohtab enim Ida-Eestis.

 

Autor: Karl Adami
📸 Karl Adami