Millal ja kuhu linnud talvel magama suunduvad?

Keset hämarduvat metsa krudiseval lumel tatsates ei sattunud mulle esiti silme ette ühtegi sulelist. Seisatades aga, tungis hetkega kõrvu kumisev vaikus, mis on niivõrd omane just kargetele päevadele. Päikesepaistelised talvepäevad, mis niigi lühikesed, olid sisustatud otsimisega. Mina otsisin tiivulisi ja tiivulised otsisid nokaesist. Kui pilgu kuuseokste vahelt paistvalt kumalt enda kõrval sirguvale männitüvele suunasin, hakkas mulle silma üks mööda korpa kõrgustesse rühkiv porr.

 

Mets oli haudvaikne ja porrist andis tunnistust vaid õrn koorekrabin ning silm seletas vaid kreemjasvalget kõhtu, mis vilksamisi tumeda taustal helkis. Porr, kes kaalub alla kümne grammi, pidas vajalikuks enne öömajale jäämist toiduotsingutest veel viimast võtta. Nii askeldas see pisike suleline suisa kolmveerand tundi pärast päikeseloojangut, kui teised linnud ammuilma ööbimispaikadesse end sättinud. Porr suundus pärast viimase nokatäie haaramist lähedal asunud surnud kuuse koore vahele. Päris tihti olen näinud neid pisikesi linde kasutamas suviseid pesi, mis samuti eenduva puukoore vahel paiknevad.

 

Toit on talvisel ajal kriitilise tähtsusega ning kui vähegi võimalik, kulutab enamik linde suurema osa päevavalgest selle otsingutele. Sellistel hetkedel tuleb igati kasuks kindla ööbimispaiga olemasolu. Neid värvulisi, kes söandaks talvisel ajal päikeseloojangu järel toitu otsida, pole just liialt palju. Isegi aias, mille ümber peaks ju ööbimispaikasid hulganisti jaguma, ei raatsi linnud pimeda peale jääda. See varieerub muidugi suuresti, kuid pakaselisematel päevadel olen märganud, et väikelinnud võivad toitumispaikadest lahkuda juba pool tundi kuni suisa tund enne päikeseloojangut. Kui põldvarblased ja vintlased lendavad enamasti minema ühiselt, siis tihased pudenevad nelja ilmakaarde laiali.

 

Toidumaja väisavad rasva- ja salutihased ning põldvarblased on mulle vahele jäänud katuseääre alla pugemisega. Tõtt-öelda valivad need sulelised ööbimispaigas mistahes paiga, mis tõkestaks vähegi tuult, kus oleks kaitse metsnugiste, kärpide ja teiste röövloomade eest ning kus poleks nõnda krõbekülm kui lageda taeva all. Näiteks tihaseid võib ööbimas leida nii puuriidas kui vihmaveetorus, katuseorvas ja puuõõnsuses, pesakastist ja pääsupesast rääkimata.

 

Vintlased, näiteks leevikesed, urvalinnud ja rohevindid, valivad ööbimispaigaks eelistatult mõne tihedama okaspuu või suisa heki. See ei hoia mõistagi sel määral sooja, kui mõni puuõõnsus või pesakast, kuid varjab vähemasti öösel ringi liikuvate röövloomade ja -lindude eest. Rähnid on aga võrdlemisi konservatiivsed ja ööbivad enamasti puuõõnsuses või -pesakastis. Enamasti kindlates paikades ja nõnda võib puuseppasidki loojangu järel toimetamas näha. Erandina meenub mulle üks kodukandis toimetanud hallpea-rähn, kes pärast päevatööd suundus igapäevaselt ööbima naabri kuuri alla ja oli igal hommikul üllatunud, kui naabrinaine küttepuude järele tuli.

 

Kultuurmaastikel ja väiksemates asulates toimetavad nurmkanad hoiavad kambakesi öösel mõne tihedama põõsa või okaspuu varju. Metsakanalised nagu laanepüüd, metsised ja tedred, veedavad soojakadu vähendamiseks talveööd näiteks tihedas kuusevõras. Lume olemasolu korral kaevuvad nii nemad kui teisedki kanalised lumme ning eriti käreda pakasega tulevad sealt välja vaid mõneks tunniks.

 

Autor: Karl Adami
📸 Karl Adami