Rändurid meie toidumajade juures

Kes on püsiva lumikatte ja külma saabumisest saadik talvist lindude toidumaja pidanud, võiks tasapisi asuda mõtlema hooaja lõpetamisele. Soojemate ilmade saabudes võiks otsi kokku tõmbama asuda näiteks märtsis või aprilli alguses, kui lumi on läinud ning suuri külmi samuti ei paista. Kui toitmist lõpetada, tasub välja pandavaid koguseid tasapisi vähendada, mitte lõpetada toitmist päevapealt.

 

Toitmisega alustades on endale võetud igapäevane kohustus, kuid see on olnud ka võimalus jälgida lähemalt toidumaja ümbruses toimetavaid sulelisi. Küllap on märgata, et võrreldes pakaseliste hommikutega on toituvate rasva-, sini- ja salutihaste, põldvarblaste ning muude suleliste arv toidumaja ümbruses vähenenud. Paljud neist on asunud juba pesitsusterritooriumitele, kuid käivad aeg-ajalt veel toidumaja juures hõlpsamat nokaesist noolimas.

 

Sellegi poolest, kel toidumaja veel üleval, võib silmata, et selle ümbruses tegutseb aina enam kevadisi saabujaid ja rändureid. Tiivulistelt, kes on soodsate toitumisalade lootuses sügisel suuna lõunasse seadnud, nõuab kevad veidi enam pealehakkamist ja nii võtavad kümned liigid suuna taas põhja. Valdavalt on tegu lindudega, keda jääb kevadrände ajal meilegi sadu tuhandeid paare, kuid leidub ka tiivulisi, kes küll talvitavad Eesti aladel, kuid kevadsoojade saabudes meilt kaovad. Kevadiste saabujate hulk ja järjekord varieerub aastati.

 

Nii mõnedki rändurid ja ka kevadekuulutajad külastavad tihtipeale kevade hakul lindude toidumajade ümbrust, et veidigi jõuvarusid täiendada. Kuigi mõne toidumaja juures võib talvelgi kohata nii talvitavat punarinda, põhjavinti, talvikest või suisa metsvinti, suureneb nende nägemise võimalus siiski kevade tulekuga.

 

Hommikuti võib toidumajas või selle ümbruses näha väga kirjut seltskonda. Toidupaladega võib keha kinnitamas näha lisaks tavapärastele tihastele ja varblastele nii vintlasi, alates siisikestest lõpetades põhja- ja suurnokk-vintidega, kui ka talvikesi, musträstaid, kuldnokkasid, punarindasid ja võsaraate. Hooaega lõpetades ootan eriliselt toidumaja ümbrusesse urvalinde ja siisikesi, põhjavinte ja võsaraate, sest urvalinnud meiemail just väga sageli ei pesitse ning põhjavindidki võtavad suuna pigem põhja poole. Võsaraadid ja siisikesed aga kaovad metsa rüppe. .

 

Põhjavint

Põhjavint on minu silmis üks oodatumaid külalisi. See vintlane on Eestis üsna vähearvukas, eelistades sookaasikuid kuhu inimene just väga sageli ei satu. Kevad aga, on minu meelest üks paremaid aegu nende vaatlemiseks ja ehk ka pildistamiseks, seda enam, et isaslinnud muutuvad eriti värviliseks. Silmapaistev on minu arvates isaslinnu mustjassiniseks tõmbuv pea ning eesselja sulestik. Kehakujult ning suuruse poolest meenutab põhjavint mets- või rohevinti.

 

Kui neid aias ei õnnestu näha, tasub pilk pöörata põllulappidel ja metsades peatuvatele metsvindisalkadele ja suure tõenäosusega leidub seal põhjavintegi. Ka pärast toidumaja eemaldamist võib neid aedades toimetamas näha, kus nad maha pudenenud päevalilleseemneid otsivad.

 

Urvalinnud ja siisikesed

 

Pisikeste urvalindude ja siisikeste, kes on üsna ühte mõõtu, salkasid on sügisel ja talvel olnud võimalik toitumas kohata nii kaasikutes kui lepikutes, urvalindusid tihtipeale ka umbrohuribadel. Nüüd aga, on paljud neist võtnud suuna tagasirändeks põhjaaladele. Suur hulk siisikesi jääb siiski meilegi pidama.

Koduaedadesse tungivate urvalindude salkade suurus võib ulatuda koguni 60 linnuni. Kevade süvenedes on märgata, et isaslindudel on erksamaks muutumas peale punase peanupu ka rind. Mõnel isaslinnul võib see olla suisa veripunane. Olen märganud, et vähenevate seemnevarude juures hakkavad urvalinnud rohkem ka omavahel jagelema. Need hõõrumised on siiski leebemad kui näiteks rohevintidel.

 

Mõnel kevadpäeval võib toidumaja ümbruses silmata ka kümneid kollaka sulestikuga siisikesi, kes muude lindude kõrval imepisikestena näivad. Mida enam kevade suunas, seda rohkem on märgata, et paljud siisikesed hoiavad paaridesse. Tihti külastavad toidumajasid või aedu, kus leidub talvisest toitmisest jääke, ka juba ümbruses end sisse seadnud siisikesed.

 

Võsaraat

Varjatud eluviisiga võsaraati kohtab kõige enam just kevade alguses, mil lumi on sulanud ja lehed pole veel puudel ja põõsastel võimust võtnud. Sellegi poolest nõuab võsaraadi jälgimine kannatlikkust, kuna sinakashalli ja roostepruuni välimusega lind sulandub risusse imeliselt.

 

Tihti külastavad võsaraadid kevade alguses, eriti aprilli esimestel nädalatel, saabumise järel, lindude toidumajade ümbrust. Kevade süvenedes võtab enamik võsaraate suuna siiski metsadesse, kus nad ka pesitsema asuvad.

 

Autor: Karl Adami
📸 Karl Adami